19. detsember 2009
Niguliste kontserdi pidulik osa
lilled Dirigendile
lisalooks oli pidulik "Sünnipäevalaul"
koori ees on Veljo Reier
16. detsember 2009
Veel pilte Niguliste kontserdist
Panin oma kodukale üles natuke pilte Niguliste kontserdist.
Fotode autor Vladimir Balabnev.
http://disainistuudio.ee/nigulistes/
Tervitades,
Irina
[PS! paar päeva tagasi koori blogisse pandud Niguliste kontserdi piltide autor on Peeter Tõnurist]
Fotode autor Vladimir Balabnev.
http://disainistuudio.ee/nigulistes/
Tervitades,
Irina
[PS! paar päeva tagasi koori blogisse pandud Niguliste kontserdi piltide autor on Peeter Tõnurist]
14. detsember 2009
Eesti Ekspress 10.12.09; Jakob Karu (Tõnu Kaalep)
Möödunud laupäeva õhtul käisin Nõmme Lunastaja kirikus Peep Sarapiku 60nda sünni- ja 15nda surmaastapäeva kontserdil. Ega me selle helilooja lugusid suurt ei tunne, kui "Ta lendab mesipuu poole", tõeline laulupeohitt välja arvata. Kuid missugune materjal! Ja Sarapiku poolt kunagi juhatatud ERKI kammerkoori comebackis Veljo Reieri dünaamilisel dirigeerimisel oli midagi liigutavat, lisaks veel Toomas Trassi oreliimprovisatsioonid Sarapiku teemadel. Nii vaimulik kui ilmalik muusika, miski, mis kõlab rahvuslikult, soojalt ja sõbralikult. Aga tegelikult ei tahtnud ma mitte sellest rääkida, see pole siin muusikakriitika rubriik.
Hakkasin mõtlema, mis on parem, kas saada elavaks klassikuks, kelle ees kummardatakse ette ja taha või vastupidi, jätta endast järele midagi, mis ongi nagu järelkäijatele avastamiseks. Elavad klassikud võivad oma loomingulisele tasemele vaatamata muutuda edevateks ja ebaadekvaatseteks, veendumusega millegi tegija ei pääse meediaorbiiti, eriti nüüdisajal - Sarapiku lahkumise ajal oli meedia hoopis teistsugune, aga ikkagi, kas ta mõne intervjuu andis? Võibolla on alati olemas olnud nähtamatud, kuigi väga olulised tegijad?
Elav klassik võib olla ka teistsugune, loomulikult, aga vahel tundub sümpaatsem ikkagi avastada loomingut, mis oli oma ajast ees ja mõnes mõttes kompromissitu. Muidugi võib kujutada ette, mida oleks Sarapik või Urmas Kibuspuu täna teinud, aga hea, et niigi läks, kui stoilise rahuga püüda võtta.
*
Igatahes on elulooraamatute buum aidanud mitu kirjastajat paremale järjele ja garanteerinud tööd ajakirjanikele. Samas, nüüd ootaks rohkem omakäelisi memuaare ja mitte ainult keskeas näitlejannadelt, laiemaid sissevaateid möödunud aastate (kultuuri)ellu, visuaalarhiivide esitlusi - kus on näiteks raamat Jaan Klõsheiko suurejoonelisest fotokogust? Või ei tunne eesti ajaloolased lihtsamate teemade vastu huvi ja kandvaid teoseid kirjutavad edaspidigi estofiilsed soomlased? Ma tahaksin väga paljude asjade kohta midagi lugeda, ka minu põlvkonna jaoks hakkab osa mälust lihtsalt tuhmuma. Rock Summeri ajalugu?
*
Veel Sarapikust: veidi teist versiooni kontserdist kuuleb laupäeval Nigulistes. Minge ja kuulake, kui muidu ei usu!
Hakkasin mõtlema, mis on parem, kas saada elavaks klassikuks, kelle ees kummardatakse ette ja taha või vastupidi, jätta endast järele midagi, mis ongi nagu järelkäijatele avastamiseks. Elavad klassikud võivad oma loomingulisele tasemele vaatamata muutuda edevateks ja ebaadekvaatseteks, veendumusega millegi tegija ei pääse meediaorbiiti, eriti nüüdisajal - Sarapiku lahkumise ajal oli meedia hoopis teistsugune, aga ikkagi, kas ta mõne intervjuu andis? Võibolla on alati olemas olnud nähtamatud, kuigi väga olulised tegijad?
Elav klassik võib olla ka teistsugune, loomulikult, aga vahel tundub sümpaatsem ikkagi avastada loomingut, mis oli oma ajast ees ja mõnes mõttes kompromissitu. Muidugi võib kujutada ette, mida oleks Sarapik või Urmas Kibuspuu täna teinud, aga hea, et niigi läks, kui stoilise rahuga püüda võtta.
*
Igatahes on elulooraamatute buum aidanud mitu kirjastajat paremale järjele ja garanteerinud tööd ajakirjanikele. Samas, nüüd ootaks rohkem omakäelisi memuaare ja mitte ainult keskeas näitlejannadelt, laiemaid sissevaateid möödunud aastate (kultuuri)ellu, visuaalarhiivide esitlusi - kus on näiteks raamat Jaan Klõsheiko suurejoonelisest fotokogust? Või ei tunne eesti ajaloolased lihtsamate teemade vastu huvi ja kandvaid teoseid kirjutavad edaspidigi estofiilsed soomlased? Ma tahaksin väga paljude asjade kohta midagi lugeda, ka minu põlvkonna jaoks hakkab osa mälust lihtsalt tuhmuma. Rock Summeri ajalugu?
*
Veel Sarapikust: veidi teist versiooni kontserdist kuuleb laupäeval Nigulistes. Minge ja kuulake, kui muidu ei usu!
13. detsember 2009
Kontsert Tallinna Niguliste kirikus 12.12.2009
Dirigeerib Veljo Reier
Orelil improviseerib Peep Sarapiku loomingu teemadel Toomas Trass
Koor kiriku võlvide all
12. detsember 2009
pildid Niguliste kirikus esinemisest
Soojem, veel soojem!
Peep Sarapiku "KELLAMISSA" esitus.
Kooripilt koos dirigent Veljo Reier'iga (vasakpoolseim) ja koori endise hää hääleseadja Ester Lepa'ga (esimeses reas vasakult neljas).
NB! Ekraanil olevatele väikepiltidele hiirega klõpsates avanevad suuremad printimiskõlbulikud pildid (postkaardi suurus).
Peep Sarapiku "KELLAMISSA" esitus.
Kooripilt koos dirigent Veljo Reier'iga (vasakpoolseim) ja koori endise hää hääleseadja Ester Lepa'ga (esimeses reas vasakult neljas).
NB! Ekraanil olevatele väikepiltidele hiirega klõpsates avanevad suuremad printimiskõlbulikud pildid (postkaardi suurus).
7. detsember 2009
Intervjuu Klassikaraadio Helikajas 5. detsembril
/kliki postituse pealkirjale ja vali, kas tahad mp3- faili salvestada, või kohe kuulata/
Tellimine:
Postitused (Atom)